Jälle

Ma ei suuda peatuda. Ma olen sõltuvuses. Ja ma ei tahagi enam. Sest rahast on kahju. Mõelda vaid, mida kõike selle eest teha saab! Mõni hea kontsert, KUMU külastus, väike siider.. Ma ei raatsi seda kulutada selliste asjade peale nagu shampoon. Ei, enam mitte. Shampooni saab poest niisama. Lihtsalt. Ma vajan ainult oma jakki, millega pudelit varjata. Ja kassas ma naeratan. Ostan mingi väikse mõttetu asja ja teen näo, et ma pole millegi halvaga hakkama saanud. Ja keegi ei aima midagi. Isegi mitte see turvamees, kes enne korra minu poole vaatas. Ja mind ei häiri see, et poes on videokaamerad. Sest mina olen targem. Ma tean, kus need on. Ükski valve ei saa mind kätte. Ma olen kaval. Ma võtan riiulilt rohkem kui ühe eseme, aga jätan mulje, nagu oleksin võtnud ainult ühe. Siis panen ühe tagasi. Ja teine jääb minu kätte. Jaki alla. Ja ma hoian jakki nii loomulikult käes kui võimalik. Muhke nad ei märka. Ei märka, et mul võib selle all midagi peidus olla.

Ja ma olen enda üle natuke uhke. Ainult natuke, sest tean, et tegelikult pole see üldse ilus. Ja samas.. ma ei tunne mitte mingisugust süütunnet. Otseselt ei tee ma ju kellelegi halba. Ja ainult mõnikord hästi harva mõtlen ma, et võin vahele jääda, libastuda, kõrgelt kukkuda. Aga ma olen tähelepanelik. Lausa hämmastav kui kergelt, kuid samas hoolikalt töötab mu aju poes olles. Peened näppamisplaani. Hooletu pilk, mis on suunatud suvalistele riiulitele, samal ajal kui käsi jaki all vaikselt tegutseb ja näiteks kreemituubi karbi seest välja urgitseb. Sest karbi peal on kood. Triipkood. Ja see tooks jama kaela, kui poes on turvaväravad. Minu linnas on need õnneks kõigest ühes poes. Ja sealgi on õnnestunud. Sest ma tean. Panen tähele. Ma uurin. Uurin, millised turvaelemendid kaupadel on. Ja mul on meeles. Ja ma ei suuda enam normaalselt poes käiagi. Pilk uitab pidevalt ringi ja aju analüüsib ja jätab meelde. Mu pea pole enam täis tarkusi, vaid salakavalaid vargusskeeme.

Lugesin umbes poolteist kuud tagasi ajalehest ühe poisi kohta, kes võitis kunagi keemiaolümpiaadi, aga hakkas hiljem narkolaborit pidama. Mõelda vaid, heroiini valem oli selles samas õpikus, mida meie praegu koolis kasutame. Mul on aju. Ja ma tean, et mul on võimeid. Siiamaani olen neid kasutanud ausalt. Ja nüüd.. Kui ma nii jätkan, ostan varsti paruka ja lasen endale võltspassi teha. Et keegi mind ainult ära ei tunneks.

Ja täna? Täna varastasin ma ühe kohukese. See oli väga hea maitsega. Ja mul pole ikka veel süütunnet. Ja mul on meeles, et kunagi algas kogu see susservusser kaalukommidest. Need on nii kallid, aga maitsvad. Ja siis toppisime kotid täis (suures-suures poes), otsisime suvalise eseme, mida selga proovida, ja tühjendasime kotikeste sisu proovikabiinis oma õlakottidesse. See oli minu idee. Ja see oli umbes 10 kuud tagasi. Enne seda olin ma korralik.